Sairaus

Viimasel ajal on mind kimbutanud igasugused haigused, allergiad ja lööbed. Äkki ma olen halb inimene et minuga nii juhtub. Õnneks ma juba tervenen aga see kuradi nohu võtab minult kõik energia.

Teine asi, mis kohati paneb positiivsuse väga proovile on poltergeist-internet, mis kaob tihedamini kui ilmub.

Jah, kuhu ma jäin. Mu aju on küps. Loodan et vitamiinid hakkavad varsti mõjuma. Käisin eile looduspoes ja nägin seal maailma armsaimat teefiltrit. Pisikese teekannu kujuga, sellel oli isegi alustaldrik. Arvan et ostan selle varsti ära… et oma nunnunaatorit natuke turgutada. Tunnen et olen viimasel ajal kuidagi vihane. Kohati. Võibolla on see haiguse pärast. Tõenäoliselt. Mulle ei meeldi haige olla, ma lausa jälestan seda.

Siinkohal võiks ma rääkida veel oma viimasest solaariumikogemusest. Kes veel ei tea, siis on mul üpriski tugev klaustrofoobia (kartus kitsaste ja tundmatute kohtade vastu). Niipalju, kui  ma solaariumis käinud olen, mis on elus u. 5 korda, on mulle seal keegi alati toeks olnud. Kuid seekord otsustasin üksi minna. Ja siis see algas, minu elu hulleim klaustrofoobiahoog. Ma tundsin et ma paisun, läksin järjest suuremaks ja suuremaks. Ma nägin vaimusilmas et ma lihtsalt sõna otseses mõttes voolan solaariumimasina vahelt välja. Samal hetkel muutusin ma jälle pisemaks. Ja mida pisemaks ma muutusin, seda suuremaks ma muutusin. Ma ei tea kas te oskate seda ette kujutada. Ma olin ainult väike täpp. Ja samas kohutavalt suur volask. Lõpuks ma paisusin nii kohutavalt suureks, et ma arvasin et mu pea lõhkeb, ma ei tajunud enam mis on reaalne, mis mitte. Üritasin kobada et tajuda kui suure see ruum on, aga kõik oli arusaamatu. Üritasin mõelda millelegi muule kuid ei suutnud. Nägin ainult ennast paisumas ja jälle imepisikeseks täpiks muutumas. Ma olin olnud lambi all vast 5 minutit, kuna piiks, mis annab teada 10 minutist ei olnud veel käinud, kui ma enam ei suutnud seal olla ja pistsin pea lambi vahelt välja ja ahmisin paaniliselt õhku. Üritasin meelde jätta toa reaalsed mõõtmed ja läksin tagasi sooja uberikku. Seejärel üritasin mõelda läbi kõik päevajuhtumised. Ja ainuke asi mis mind suutis lõpuni reaalsuses hoida oli Kati. Kati kes istus meie pooleliolevas stuudios tooli peal. Aitäh, Kati.

Homme läheme Helsinkisse, digimessile.

Ja praegu, tundub, et ma ikkagi pean minema välja, sest tahaks pannkooke teha. Loodan et Sants toob murakamoosi varsti ära.

Igatsen kallat!

Saage tuttavaks, Nipsu!

 

Kool on ikka totaalselt stressav. Tahaks mõelda millestki muust, tahaks teha midagi inspireerivat, aga kõik need projektid, mis on vaja teha, söövad igasuguse eluisu ära. Väsimus on kohutav. Koolist tulles ei jaksa teha muud, kui voodisse vajuda ja magada. Täna vähemalt võtsin end kokku ja läksin ujuma.

Ja muidugi eile sain ühe pisikese filmistseeni oma lõputööst filmitud, mis näeb välja nagu odav porr ja ma ei ole sellega absoluutselt rahul.

Multimeediaprojekti kujundamisega ei saanud ka täna üldsegi hakkama.

Eile oli tore päev. Tädi Kai juures käimine tegi selle toredaks. Seal on alati nii mõnus, soe ja kodune. Kaija meenutab mulle üldsegi mu ema. Saan temaga kõigest rääkida. Ja kodutöid on mõnus teha.

Internet on ka totaalselt ekslema läinud.

Homme on juba eile.

Mul on pohhui. Viimasel ajal on mul üldse kõigest pohhui. Sellistest tähtsusetudest asjadest. Näiteks on mul punn näos, isegi mitu. Aga mul on sellest pohhui. Ma olen jälle suitsu teinud. Aga mul on sellest ka pohhui. Sest ma ei näe põhjust, miks ma ei võiks teha. Ma suudan olla ilma, aga ma teen. Mõned inimesed kutsuvad seda sõltuvuseks. Aga mitte mina, minul on asi kontroli all. 🙂 Las teised mõtlevad, mida tahavad. Ma elan oma elu nii, et Mina oleksin sellega rahul.

Ainus asi, tähendab ainus inimene kellest mul pohhui ei ole on minu kallis mees. “Sinu nimel teeksin ma kõik. Kui sa ütleksid mulle, et ma ei teeks enam kunagi suitsu, ma teeks nii. Juhul kui sa ise ka ei tee, sest muidu oleks see ju diskrimineerimine. Oled mulle kallis, Jaan!”

Ma ei ole juba nädal aega jooksmas käinud. Aga pohhui, aega on. Alustan järgmine nädal uuesti. Sellel nädal elan ennast uuesti soome rutiini sisse.  Lähen ja teen omale parem ühe tomatisaia. Tsau

Mari, sa võiks ka siin olla.

Olen veel elus.

Suvi on läbi.

3 lahedaimat asja suve juures:

• Positivus Festival
• Matkamine
• Minu kallis mees ❤

Laupäeval sõitsin 3 tunniga 18 kraadisest soojusest 3 kraadise soojaga linna.

Ostke keegi mu pohmakas ära.

Täna hommikul ärkasin kell 5 telgis, tõmbasin jaani tossud jalga ja jooksin toa poole. Mul oli paha olla. Vetsus tühjendasin oma sisikonna kõigest võimalikust mis sinna sisse olin smuugeldanud. Kõht kergendatud tabas mind elu hulleim migreenihoog. Ma arvasin et mu pea plahvatab. Iga järsem liigutus oli kui enesetapp. Lonkisin tagasi telki ja jäin jälle magama. Telgi ust kinni tõmmates tahtis koer ka minuga telki kaasa tulla:D Päris pikk jagelus oli seal temaga. Ärkasime lõpuks kella 9 paiku. Huvitav et telgis läheb alati uni vara ära, ükskõik mis kell magama lähed. Ma ei tahtnud üldse tõusta sest pea valutas nagu segane. Vedasin ennast ikkagist püsti ja telgist välja, kaidi oli ka ärganud ja läksime tuppa kohvi jooma. Esiteks üks peavalutablett, pool klaasi vett ja kohe vetsu kuna vesi ei tahtnud üldse sees püsida. Õudne. Käed värisesid, pea valutas, konditsioon oli väga paigast ära. Mul ei ole olnud elusees sellist pohmakat. Hommikusöögilauas sain veel pikalt mõnitusi enda pihta. Aga eks ma ise olen ka naernud inimeste üle kes on olnud samasuguses olukorras.

Igatahes eile oli meil Kaidi juures väike kokkusaamine. Mina, Jaan, Aliis, Allar, Merli-Anne, Kaidi,  Kaido ja  Kait ja muidugi Heili:)( Ta on ikka nii nunnu,  ja kuidas ta naerab. Hullult armas. ) Grillisime, tegime vesikat, rääkisime juttu, ja varsti tuli Kaido toast kiivriga, kõigil läksid silmad särama et kas ta on omale tsikli ostnud. Hoopis tuttav tuli talle järele ATV ga, läksid seajahile. Enne seda tegime kõik tiirud ATV ga. Oiii, see tunne oli mõnus. Jaanil jooksis lausa vesi silmis, tegelikult oli see tuulest tingitud. Me olime ikka päris hullud sest napsu oli võetud päris kõvasti. Õõh, siiani kui vesikale mõtlen tuleb see hommikune tunne peale. Õudne, aga õhtu oli lahe, tore oli kõiki näha üle pika aja. Meie olime viimased ärkvelolijad Jaaniga ja Kaidoga. Jumal tänatud et käed selle rummini ei jõudnud. Ma ei istuks vist praegu siis siin vaid kulutaksin haiglavoodit. Minu magamaminek oli lühike ja konkreetne, istun laua taga, teeme vesikat, joome siidrit kes õlut. Ja lihtsalt poole jutu pealt. “Ma lähen magama” KÕIK:D

Kaido sai veel kõne enne kui magama läksime ja selgus et kult  oli seal lähedal ringi jooksnud. Ja nii suunduski tema kell 1 öösel seajahile:D

Tore oli kõiki taas näha üle pika aja.

Teid tahaks ka juba näha!

Välk ja pauk

Terrvist.

Ma olen viimased päevad uskumatult töökas olnud. Seda tõestavad minu valutavad lihased ja vaevaline kõndimine.

Kolmapäval tühjendasin ma meie aiamaja sogast ja mõttetust kolast et teha sinna magamisase nagu meil kunagi oli. Tegin terve päev aga korda sain, neljapäeval tegelesin veel sisustamisega ja voilaa! Jaan ehitas terrassi edasi ja see hakkab juba ilmet võtma. Nii et kui terrass valmis saab siis minu juures pidu ja magamisase ka olemas 😀

Neljapäeval tulime Jaani juurde, siin on ka nii palju tööd teha et juba sellele mõtlemine võtab silme eest mustaks. Aga millestki tuleb ju alustada. Mina hakkasin siis vana lagunenud maja maa seest välja kaevama. Sinna tuleb kunagi suveköök:) Mahe. Maakividest ja puha. Jaan läks trimmerdama. Õhtu lõpuks olime mõlemad täiesti kapsad omadega.

Reedel oli äratus kell 5 hommikul. Hakkasime Tartusse sõitma. Seal oli vägev. Esiteks, ma ostsin omale vesika. :)JEPJEPJEP. Seejärel läksime sööma, minul oli isu pasta järgi aga ei tahtnud samas mingisse ilgesse restorani minna. Jaan helistas siis oma õele ja küsib: “Kuule Maarja, ütle kus siin Tartus makarone süüa saab?” Ma pahvatasin niimodi naerma et pisarad tahtsid silma tulla. Makarone, MAKARONE?:D normaalne. Mina ei tahtnud makarone. Läksime siis jalutasime ringi ja vaatasime eri söögikohti. Ja lõpuks läksime pannkoogi kohvikusse. Jess, pasta. Tellisin ära siis pasta peekoniga. Ja kui see lõpuks lauda tuli:D Mis ma sain. Juustuga kaetud MAKARONID:D Jebaa, seda ma ju tahtsingi:D Aga no, vähemalt olid head, mitte just midagi erilist, üldse mitte midagi erilist (Ma teeks kodus ise ausaltöeldes paremad igal juhul) aga kõht sai täis. Mitte küll Jaanil sest portsionid olid täiskasvanud mehe jaoks liiga väikesed.

Ja lõpuks läksime kinno.

SEX AND THE CITY 2!

Nii, film oli iseenesest väga hea, kuigi esimene osa oli parem, naljakam. See oli selline rohkem suhtedraama ja tõsisem, kuigi üks koht oli nagu RÄÄÄMEDAAALT naljakas. :D:D:D:D:D Nagu räääämedalt:D Soovitan soojalt:)

Oioioioi, aga nüüd ma pean hakkama raadiodokumenti tegema. Jaan läks empsiga surju, ma jäin koju õppima. 🙂 Õhtul läheme kaidi juurde, grillima ja värki. Ma ostsin ühe uue veini, julgesin võtta riski. Eks annan teada kas oli mingi erit õudne või hakkangi seda edaspidi jooma:)

A, ja pealkiri: Täna öösel müristas ja välkis nii kõvasti, et kui esimene müristus tuli, siis ma sõna otseses mõttes, esimest korda elus, une pealt hüppasin püsti sest ma ehmatasin. Ma ei saanud mitte midagi aru. Hääl oli selline nagu oleks keegi pommi metsa visanud. Prr, ma kardan välku, aga samas ka tahan seda niii väga:)

Jalad mis armastavad teineteist!

My Bestest HandyMan!

Lipid lipid.

Täna magasin kella 10 ni.

Värvisin terassialuslaudu kella poole 13. Käisin poes, tegin süüa, sõin, vaatasin simpsoneid ja värvisin veel 3×9 seinalauda:) Jeej.

Aga ilm oli ka hommikul kräpp nii et ma ei põe.

Suvi.

Nonii. Lõpuks võtsin end kokku ja alustasin uue postitusega. Ei ole ammu kirjutanud, nii, et loodan et oskan ennast piisavalt hästi väljendada. Hetkel joome empsiga veini ja lõõgastume, kuna 2 päeva on olnud üliilusad ilmad, ei jaksa väljas eriti midagi teha sellise palavusega ja otsustasime parem natuke aia ajakirju sirvida ja aeda midagi uut sünnitada. Moosi keetsime ka:) Vahva.

Esimene nädal eestis läks ülikiirelt. Kogu neljapäeva tegin aias tööd, rohisin, niitsin muru, korjasin heina jne. Aga iga päev tegime välisauna mis oli ülimõnna. Esimene õhtu kodus ilmus ka mu kauakadunud vennake siia koos oma uue tüdruksõbraga. Tõime siis poest paar longerot ja õlut meestele ja grillisime. Ülimahe.

Hittuudis: Meil on musiga “Positivus Festival” i piletid. JEPPIII. See saab olema mega. Nimelt on meil empsiga kokkulepe, et kui me ehitame talle uue terassi, saame meie sinna minna. Sellega seoses on meil ka jaanipäevani tegevus garanteeritud, muska tegi juba aluse ära, kuna ma midagi teha ei osanud, ei ole just suurem asi ehitaja, kaevasin ma põldu. Aga seegi abiks:D Eile tulid veel lauad ka ära ja muu ehitusmaterjal, nii et ma saan nädalavahetuse veeta neid immutades ja ette valmistades. Abi must ehk siiski on:)

Neljapäeval käisime esimest korda rannas. Ma olen üüberpruun. Te ei kujuta ette. Peaaegu nagu “Riided”.

Eile käisime Kase, Tarvi, Bergi ja Musiga tartus, rokiklubis. Seal oli bändide võistlus. Elasime Nõmmekatele kaasa. Nad on ikka megavinged laivis. Aga ülejääänud bändid andsid soovida. Muidu oli tripp vinge, koduteel käisime puiatu algkooli eest ka läbi, et Tarvi koju viia. Kell 3.00 öösel Muidugi ei olnud ta nõus minema:D

Täna käisime Kilingi-Nõmme krossirajal mäkketõusu vaatamas. Päris julged poisid on. Sõitsid krossikaga nii 70 kraadisiest mäest üles aja peale. Liivaluited olid vägevad. Üldse oli vägev, ainult külm.

Ja nüüd olen ma kodus. Keedan moosi ja joon veini. Ja igatsen teid mu naerusuud. Kusjuures, ma ei ole ammu niimodi naernud kui ma eile vaersin:D Mul pisarad jooksid vähemalt 10 minutit järjest.

Aga ma ei jaksa praegu rohkem kirjutada.

Ainus mis ma tahtsin öelda et ma olen nii õnnelik kodus. Ja ma loodan et ma näen teid pärast Jaanipäeva või enne.

Musidkallidpaid.

What a day…

Püha jumal:D Täna on olnud selline päev et mul tuleb hakata kaaluma võimalust mingisuguseid ravimeid kasutama hakata.  Ma olen ajukääbus.

Eile saime pärnus Krissuga kokku ja hüppasime Tallinna bussi peale. Krissu magas bussis nagu väike nuku, mina samal ajal lugesin Cosmot- “Kuidas kaugsuhet toimimas hoida?”:D Nagu mul seda vaja oleks, ma olen selle juba toimima pannud.

Tallinnasse jõudes oli Krissu onu rõõmsalt meil vastas. Ma ei suuda siiani uskuda kui sarnased nad ikka on. Armas. Hüppasime siis Viru keskuse ees maha ja võtsime ette rännaku Ingeri kehasse. Üritasime aimu saada mis seal siis on mis kõiki sinna nii väga kutsub. Võibolla on need butiigid ja poed. Ma arvan:D Aga ma ei ole kindel. Igatahes me shoppasime kella 14-19.30 ni:D Mina sain omale ainult kingad. Samas olen ma õnnelik et ma pirtsutasin riideid vaadates, sest ma ei oleks neid lihtsalt kusagile mahutanud. Krissu sai aga väga armsaid asjakesi, neid näete aga ise.:D Vaatasime natuke telekat ja juba hakkasid ahjust head lõhnad tulema. Arko (oli vist onu nimi) andis meile suurema nälja kustutamiseks pomelot. Millegi pärast on see eestis jube populaarseks saanud. Sellest räägitakse rohkem kui pingviinide paraadist. Õhtul rääkisime veel Krissuga juttu enne uinumist ja vajusime sügavasse unne.

TÄNA:

Hommik algas kell 7.00

Käisime kasimas, sõime Krissu empsi tehtud superhead õunakooki ja jõime teed. Panime riidesse ja jooksime sadamasse. Laev väljus kell 8.00  Olime kindlad et jõuame laevale. Kell oli 7.45 Check-In is tabas meid aga välk. “Laevale enam ei pääse , Check -in on läbi. ”

MIDAAAAAAA, mul on pilet broneeritud. Laev ei ole ju veel väljagi hakanud sõitma. Aega on ju veel. Istusime siis krissuga maha ja vahtisime üksteisele lolli näoga otsa. Ei teadnud mida teha. Küsisime kohe mis kell järgmised laevad väljuvad. “Kell 11″ Hinnas 500 EEK:D Norm. Avastasime et õhtu poole lähevad vähke odavamad laevad. Helistasin siis emale, ema noomis mind et enne ikka pool tundi varem kui hiljem. Aga et enne ikka ei tea kui seda juhtunud pole. Siis helistasin Jaanile. Jaani esimene lause oli : ” Sa teed mingit nalja, haha”. Kahjuks pidi ta tõdema et tema kallis armsam ei ole nii täpne kui arvata võis ja oskab ikka täiega puitu ka panna. Krissu helistas seejärel oma onule ja rääkis ka temale loo ära. Läksime siis tagasi korterisse(muuseas sõitsime me valele korrusele, Krissu laamendas tükk aega ukse taga , võiti ei keeranud ust lahti, vist olime valel korrusel),  sõime võileibu ja kartuli-hakklihavormi. See oli hea:) Vaatasime veel rongiajad ka üle ja HALLLEELLLUUUUJAAA. Pärast laeva-rongisõitu jõuaksime Seinäjoele alles kell 2 öösel. Palju õnne Mari.

Mingi aja pärast ütles Krissu et me läheme tunni aja pärast vist laeva peale. Misasja? Tema onul hakkas meist kahju ja otsustas meid natuke toetada. Panime siis kompsud kokku ja onu tuli jälle järgi. Seekord jooksime laevale, mis sest et üle poole tunni oli aega. Check- inis tuli krissul jama sest seal ei saanud erodega maksta. Mis seal ikka, jooksis alla valuutavahetusse ja jõudis õnneks tagasi. Müüja veel närvitses sest meil kummagil ei olnud peenikesi rahatähti ja tal ei olnud tagasi anda:D Fuck You, meil suuremadki jamad:D Jooksime siis kolmadale, alguses muidugi valele poole, leidsime õige trepi ja läksime üles. Seal Krissu suures sabinas tahtis Rootsi laevale joosta:D:D:D:D Väravatest läbi saades oli koguaeg tunne nagu oleksime valel laeval:D Inimesed sahmisid edasi-tagasi ja tundus et mõned olid veel eksinud. Õnneks olime õigel laeval. Viisime oma pompsud pagasihoidu mis maksis 2€, hakkasime raha ära andes kohe ära minema kui valvur kutsus tagasi et ma loen ikka raha üle ka ja numbrit on teil ka vaja:D Ma ei osanud muud teha kui naerda sest mul oli tunne nagu mu ajud jääksid järjest väiksemaks ja väiksemaks. Igatahes nüüd oleme laevas ja sõidame Helsinki poole. Mari läheb kuuldavasti juba shopingutuurile Seinäjoele.

Meie loodame et jõuame ikka rongi peale ja et meie ajud jõuavad natuke puhata ja paisuda:)

Tudluuu