Sairaus

Viimasel ajal on mind kimbutanud igasugused haigused, allergiad ja lööbed. Äkki ma olen halb inimene et minuga nii juhtub. Õnneks ma juba tervenen aga see kuradi nohu võtab minult kõik energia.

Teine asi, mis kohati paneb positiivsuse väga proovile on poltergeist-internet, mis kaob tihedamini kui ilmub.

Jah, kuhu ma jäin. Mu aju on küps. Loodan et vitamiinid hakkavad varsti mõjuma. Käisin eile looduspoes ja nägin seal maailma armsaimat teefiltrit. Pisikese teekannu kujuga, sellel oli isegi alustaldrik. Arvan et ostan selle varsti ära… et oma nunnunaatorit natuke turgutada. Tunnen et olen viimasel ajal kuidagi vihane. Kohati. Võibolla on see haiguse pärast. Tõenäoliselt. Mulle ei meeldi haige olla, ma lausa jälestan seda.

Siinkohal võiks ma rääkida veel oma viimasest solaariumikogemusest. Kes veel ei tea, siis on mul üpriski tugev klaustrofoobia (kartus kitsaste ja tundmatute kohtade vastu). Niipalju, kui ma solaariumis käinud olen, mis on elus u. 5 korda, on mulle seal keegi alati toeks olnud. Kuid seekord otsustasin üksi minna. Ja siis see algas, minu elu hulleim klaustrofoobiahoog. Ma tundsin et ma paisun, läksin järjest suuremaks ja suuremaks. Ma nägin vaimusilmas et ma lihtsalt sõna otseses mõttes voolan solaariumimasina vahelt välja. Samal hetkel muutusin ma jälle pisemaks. Ja mida pisemaks ma muutusin, seda suuremaks ma muutusin. Ma ei tea kas te oskate seda ette kujutada. Ma olin ainult väike täpp. Ja samas kohutavalt suur volask. Lõpuks ma paisusin nii kohutavalt suureks, et ma arvasin et mu pea lõhkeb, ma ei tajunud enam mis on reaalne, mis mitte. Üritasin kobada et tajuda kui suure see ruum on, aga kõik oli arusaamatu. Üritasin mõelda millelegi muule kuid ei suutnud. Nägin ainult ennast paisumas ja jälle imepisikeseks täpiks muutumas. Ma olin olnud lambi all vast 5 minutit, kuna piiks, mis annab teada 10 minutist ei olnud veel käinud, kui ma enam ei suutnud seal olla ja pistsin pea lambi vahelt välja ja ahmisin paaniliselt õhku. Üritasin meelde jätta toa reaalsed mõõtmed ja läksin tagasi sooja uberikku. Seejärel üritasin mõelda läbi kõik päevajuhtumised. Ja ainuke asi mis mind suutis lõpuni reaalsuses hoida oli Kati. Kati kes istus meie pooleliolevas stuudios tooli peal. Aitäh, Kati.

Homme läheme Helsinkisse, digimessile.

Ja praegu, tundub, et ma ikkagi pean minema välja, sest tahaks pannkooke teha. Loodan et Sants toob murakamoosi varsti ära.

Igatsen kallat!